Viimased aastad mu naisega

Niimodi mu perekond lagunes.

Sõitsime Küprosele kogu perega märts 2011. Olin õnnelik, sest kaua olin juba unistanud soojale maale elama asumisest. Rääkisime ka ennem abikaasaga, et lähme minema. Küpros sai valitud selle pärast, et kaasa õde oli juba sinna elama läinud.

Mäletan, kuidas 2010a. veel rääkisime sellest, et Ella on tubli, läks Küprosele oma peikaga, elavad seal rõõmsalt ja panevad pappi kõrvale. Naudivad soojal maal oma täiusliku elu. Ma ütlesin siis, et ma kadestan neid ja soovin, et me ka sõidaksime sinna. Kaasa oli päri sellega.

Küprosele jõudes oli kaasa aga tujust tõsiselt ära, juba esimesest päevast peale, miski talle ei meeldinud. Inimesed nõmedad, liiga palav, päike liiga ere, vesi on halb, taimed haisevad. Ühesõnaga leidis tuhandeid põhjusi, et vinguda.

Kui ma ütlesin, et siin on päike, siis ta ütles, et issand kui nõme, sellest nahk vananeb. Kui ma ütlesin, et siin on puuviljad ja head toidud, siis ta leidis, et eestis on veel palju paremad, ja odavamad, ja saab võtta vitamiine apteegist kui vitamiinipuudus tekib  ja soolakurke teha. Igale asjale leidis midagi vastu öelda. Kõige naljakam argument oli see, et siin juuksed kasvavad liiga kiiresti.

Soovisin lihtsalt, et ta juba vait jääks ja tuju ei rikuks, kuid sellest oli asi kaugel. Pidin iga päev energiat kulutama, et ta maha rahustada. Ta tõstis häält iga väiksemagi asja peale. Tavaliselt lastega, kuid ka minuga rääkides. Lootsin, et asi paraneb, et tal on võibla esmane shokk või lihtsalt mängib tigedat naisukest, kuid asjad muutusid aina hullemaks.
Meil hakkasid tekkima sagesed konfliktid. Suvest saati asi läks juba väga tõsiseks. Ma käisin väljas lastega ilma naiseta, sest ta keeras alati meie ürituse kõik tuksi. Lapsed ka ei tahtnud, et kullake kaasa tuleb, sest ta närvitses pidevalt ja meil tekkisid konfliktid või siis lihtsalt väsisime sellest karjumisest ja tuju langes.

Olin meeleheitel. Üritasin igate pidi suhteid siluda, kuid ta oli muutunud täiesti teiseks inimeseks. Liiatigi rahadega tekkisid probleemid. Mind lasti ju koheselt töölt lahti, kui me küprosele jõudsime. Selline ebaõnn, see oli ju ümberasumise eelduseks. Võibla kiirustasin natuke sellega, ca 3 kuud olin ainult tööl, mõtlesin, et nüüd on juba kõik kombes. Peale seda hakkasin müüma autosid ja igat muud jampsi, et elu sees hoida. Tulime ikka rahadega välja. Üritasin meelehead ka teha, nii palju kui sain, kuskile kohvikusse minna, poodi, üritusele... Tavaliselt sõitsime kuhugi kebabi tegema, kuid viimasel ajal juba ilma Kullakeseta.

Meil see elu muidugi ei olnud eriti hea, kuid üritasin seletada, et me ju alles tulime siia, et peabki niimodi olema. Tunnistan kül, et seda romantilist poolt eriti palju ei olnud, võtsime vaid nädalavahetusel mõne meelelahutuse ette. Ülejäänud aja 8-22 olin ametis, et raha hankida ja lastega tegeleda. Kaasa aga kasutas rasket olukorda pigem enda kasuks pööramiseks, näidates alati, te meil on siin halb ja eestis on parem, tuues järjest uusi argumente. Ta tahtis iga hinna eest tagasi eesti.
Kahtlustasin, et ta oli juba endamisi midagi otsustanud või on keegi teda ootamas seal.

Ma vahest mõtlen, et kui õudne, et ma üldse Eestis elasin, pidevalt mingid terviseprobleemid, ninast jookseb, köha, kurk jääb haigeks, huuled lähevad lõhki... Vitamiini puudus, poest pole midagi tervislikku ka võtta, kõik ainult räpmlstoit, geenitoit... Väljas külm, läga, hall taevas, sajab. Niimogi septembrist mai kuuni. Sellele järgneb lootus, et suvi tuleb soe ja päikeserohke, siis augustis hakatakse juba vaikselt uut sulejopet otsima ja talverehve varuma.
Raha ka eriti ei ole, enamik 500 euriga kuus täiesti rahul. Varem võis ainult unistada selliselt palgast muidugi (91-2004).
Meele teeb heaks ainult rikkalik kultuurielu ja kergemeelsed tüdrukud.

Ma ei taha sinna tagasi!

JÄRJEST LEEBEMAKS

Ma olen konservatiivse perekonna mudeli pooldaja. Mees on perekonna pea. Ma ei taha ennast nimetada machoks, sest see on uues ühiskonnas tekkinud mõiste ja paljud ei tea, mida see üldse tähendab.
Arvan, et naine ei pea kuskil tööl käima, kui just perekonna äriga tegemist pole. Naise tööks on perekonna asjad, lapsed, sugulased, mees, kodu... Nagu see oli juba tuhndeid aastaid.

Raskuste tekkimisel andsin naisele siiski järgi tema nõudmistes, töö ja juhilubade osas ja ka muus.
Sügisel panime täpsed plaanid paika, et tütar läheb järgmisest aastast kooli ja siis kullake läheb tööle ja lube tegema. Olime juba varem kordi sel teemal rääkinud, kuid ma lootsin, et meil äri areneb ja saame koos õnnelikult ametis olla, kuid kullakesele see mõte ei meeldinud. Ta tahtis mingi tähtsa asjaga tegeleda ja väljaspool perekonda tööd teha.

Saime siis kokku lepitud. Arvasin, et nüüd on korras, kuid ma eksisin sügavalt. Naisuke oli minuga väga ülbeks läinud. Ma ei saanud oma lastele enam midagi õpetadagi, klähvis mulle ainult vihaselt vastu, et ajan mingit jura ja olen tropp.

Mida leebem ma olin, seda ülbemaks ta läks. Üritasin skandaale igati vältida, sest lastest oli kahju, kuid see oli äärmiselt raske. Poeg, kes oli tol hetkel veel 2 aastane, hakkas öösiti alla tegema ja tütar hakkas ka närviliseks muutuma, ma muretsesin tõsiselt laste pärast, kuid kullake justkui pressis sellele nõrgale kohale, justkui tahtis täieliku võimu perekonnas. Seda ma lubada ei saanud, konfliktid muidugi tekkisid.

PÄEVAD MÖÖDUSID NII

Hommikul kl. 8 ülesse, siis süüa tegema. Kõige pealt muidugi tuli nõud ära pesta.
9. ajal ärkas poeg tavalist ülesse, siis kiiruga toitsin veel teda ja minema, asjatama ja raha otsima. Naine ja tütar veel magasid tavaliset 11-ni.
17-18 ajal jõudsin koju, siis lastega poodi ja koju süüa tegema.
21 ajal elamist koristama
22 ajal netis töö asjad.
23. magama.

Naisel oli päevakavaks tavaliselt nii, 11 ülesse, sööma.
12. arvuti taha. Mis ta seal tegi jääb mulle siiani saladuseks, sest kustutas alati ajalugu.
15. ajal tehti lõunat ja siis lastega jalutama
19-20. ajal õhtusöök ja arvuti taha.
01.ajal magama.

Ma pöörasin suht vähe tähelepanu naise tegemistele, kuigi oleks pidanud hoolikamalt jälgima. Sisuliselt ta ei teinud mitte midagi, istus ainult netis. Võibla, oleks see võinud kuidagi kriisolukorda lahendada. Ühe korra sattusin jälile, et ta oli mingit lespide tutvuslehekülge külastanud, kuid see võis olla lihtsalt mingi suvaline pulli pärast vaadatud web. Sellest midagi järeldada ma ei julgenud. See võis olla ka nimelt mulle eksitamiseks ette söödetud. Ei tea. Ta ei olnud lespi moodi. Meil sexi asi toimis ka ilusti.
Ma mõtlesin selle peale, et võibla ta kirjutab seal mõne mehega, kuid mis sellest, mis ma teha saan. Meil on nagunii juba peagu kõik läbi ja siis hakkan skandaalitsema selle pärast, et ta netis kirjutab mõnega. See sisuliselt ei anna midagi. Võibla saan jälile, et ta on mingit filossoofiat järgimas seal, et selle pärast siis minuga nii negatiivne. Ikkagi, mis ma siis teen? Kui selgubki, et mingi x filossoofia pärast on meil suhted rikutud, heidan talle nina ette ja siis hakkan tõestama, et see on väär? Uus skandaal! Seda kül ei tahaks. Parem teen ilmet, et kõik on ok. Võibla tal on lihtsalt ülemineku iga ja vajab natuke rahunemist.

MAFFIA

Märtsis sõitsime eesti.
Ega ma eriti ei tahtnud, kuid talvel võttis kullake radikaalse hoiaku, et tahab tagasi ja kõik. Saime üks päev räägtud, et me vajame väikest pausi meie suhetes, kül siis kõik laabud.

Eestisse jõudes oli kaasa juba suht kindel, et meie vahel kõik läbi. Elama asus ta muidugi meie endisesse korterisse. Korter kuulus emale, mis ole hüpoteegiga koormatud. See korter oli ema tahtel ootanud meid terve aasta. Ma muidugi keeldusin maksmast selle korteri eest koheselt, kui me eestist lahkusime.

Ema oli tõelise karuteene teinud. Minu palvetele ta reageeris täielikult 0-ga. Tal oli ainult oma tahtmine tähtis: "Korter jääb teid ootama." No jah, me siis tulimegi. Ema saigi vist oma tahtmist mööda. Mäletan, kuidas kümneid kordi, käisin talle peale, müü see korter maha, anna rendile või vähemlat ütle, et see on juba müüdud mu naisele, siis ta ei kipu tagasi. Ema lihtsalt ignoreegis. Selle asemel helistas peagu iga päev mu kaasale. Rääkisid ei teagi millest. Üks kord üritasin kaasale valetada, et ema tahab korterit ära müüa ja sinna ei saa minna. See muidugi tuli kohe välja, et asi nii ei oli. Üks tel.kõne ainult: "Ei, ei! Ma ootan teid siin, elage nii kaua kui tahate!" Väga meeldiv! Aitäh ema.

Eestisse jõudes 2012 aprillis läksin toetust küsima linnaosavalitsusest. Täitsin vormid ja lisasin vajalikud dokumendid, nagu juba kordi tehtud. Jäin raha ootama. Selle asemel järgmine päev kuri kõne linnaosavalitsusest: " Mida te siin esitate valeandmeid? Teie naine juba töötab detsembri kuust saati!" Ma muidugi natuke imestunult, et võibla on mingi eksitusega tegemist. Ma tulen kohe teie juurest läbi. Küsisin ka kullakeselt, et kas sa siis töötad kuskil? Kullakese jutt oli lihtne: "Einoh, su ema vormistas mind enda juurde tööle, et mul ravikindlustus oleks, nojah, maksab palka ka 250 eur arvele."

Täitsa lõpp! Mul tekkis selline tunne, et terve maailm oli pahupidi pööratud. Nad siis olid omavahel juba nii hästi läbi saamas, et ma olin juba nagu segav isik? Korraga oli kõik selge, emal oligi selline plaan, et meid tagasi eesti vedada, selle pärast ka see korter, need pidevad telefoni kõned. Lõpuks ka see raha!

Olen sel teemal juba korduvalt rääkinud tuttavatega. Peamine järeldus, mis inimesed teevad: see on naise solidaarsus. Võibla ka nii, kuid ma olen ju tema poeg! Kas tõesti see naiste solidaarsus on sellest tugevam! Kas tegemist on diskrimineerimisega, et ma olen mees? Kas see on tähtsam kui perekond? Kas kaasaja naised on nõus oma perekonda hävitama, et võidelda naisõiguste eest? Võib olla ka nii, kuid kahtlesin, et asi on rohkelt kinni ka rumaluses. Ema ei saanud vist aru, millega ta on hakkama saanud. Või ta paaniski niimodi, et kontrollib minu perekonda? Kas tõesti ma pole kogu nende aastate vältel aru saanud, milline mu ema tegelikult on? Kas tõesti õel ja egoistlik ja soovib mind allutada oma soovidele?

Sisemuses tunded täiesti kirjeldamatud, asi tunduks nagu selge ja segane, kahtlane ja samas ka hirmu äratav. Justkui seisin mudasel pinnal, millel on koorik peale tekkinud ja koorik hakkab koos alumise kihiga liikuma ja ma ei teagi kust kinni haarata, sest ma kiivalt uskusin, et see on kindel pinnas!

LAHKUMINE

Ostetud lennupiletite päev oli saabumas. Tegin siis veel ühe katse: "kas sa tuled siis tagasi?"
Kaasa:"ei tule, septembrini kohe kindlasti mitte."
Mina:"anna siis lapsed mulle, saad nendest natuke puhata, hinge tõmmata, maha rahuneda. Saad elu üle järgi mõelda, kui ma sulle tõesti ei sobi, siis saad endale uue mehe otsida ja temaga siis õnnelik olla."
Kaasa: "Ma ütlesin sulle juba, et ema ja lapsed on lahutamatu mõiste!"

Olen kaotja. Kui ta lapsed mulle jätaks, mul oleks temast tõesti jumalast savi. Mul oli ka kopp ees, temaga pidevast tüli kiskumisest, seletamisest... Nõme! Ta oli otsustanud minuga kriipsu peale tõmmata ja otsis ainult põhjusi, et mulle elu raskeks teha. Ma imestan nüüd, kuidas ma 1 aasta seal vastu pidasin, pidevas jonnimises, sita keeramises, skandaalitsemises. Seda veel kõike tööd tehes ja kodus toimetades...

Mida ma teha saan? Lähen kohtusse, et lapsed endale saada? Sellel teemal juba vestlesin juristiga, vastus ei olnud, eriti lootustandev: "Mis moodi sa lapsed endale saad, kui ema seda ei soovi?" Mina: " Kas meil ei ole siis võrdsed õigused, et mul on ka õigus lastele!" Jurist:"haha! Võrdõiguslikusega võid tagumiku pühkida, kohtupraktika näitab hoopis midagi muud! Mul on ka 3 last, kellele alimente maksan."

Kus on see võrdõiguslikus tõesti? Kas ma lihtsalt ei mõista või on see mingi absurdse vormi võtnud? Tegelikult pole mulle keegi seletanudki, mis asi see on. Kas see ongi siis naise solidaarsus ja naistele meelepärased kohtuotsused? Või on see valimiskampaania võtmenumber, et hääli koguda? Või on see meestele mugavaks tehtud lõbutsemise võimalused, et baaris ei peaks naise jookide eest maksma ja odavalt partnereid vahetada?
Kas mulle lihtsalt tundub, selle pärast, et ma olen kaotaja või on tõesti tegemist praegu minu diskrimineerimisega, selle pärast, et ma olen lihtsalt mees?
Võrtsete õiguste kehtestamine prantsuse revolutsiooni ajal, see ju tähendas ainult seda, et naised saavad valida parlamendi valimistel. Siis arvatavasti partedi hakkasid seda kasutama oma valimiskapaaniates, tegema naistele meelepärasemad kavad, et naishääli võita. Emapalgad, toetused, õigus juhtida mootorsõidukeid, osaleda rahvusvahelistes programmides, abielluda võõramaalasega, töötada juhtivpositsioonidel, riigiametitel, vähemalt 40% naisi juhtkondades, jne. Samaegselt see tungis siis, perekonna suhetesse, mentaliteeti, muutis täielikult eluviisi.

Jah, seaduslikult on kullake võitja kohe kindlasti. Mul peab mingi eriline põhjus olema, et lapsed endale saada. Põgenen lastega ära, kuid asi läheb siis kriminaalseks ja mind saadakse päris kiiresti kätte. Mingi lahendus peab sellele olema. Ma ei tule lihtsalt selle peale praegu.

Ma otsustasin siis oodata septembrini, et ehk on siis, miskit paremaks läinud, kuid sisimas ma tundsin, et see on lõpp.

SEPTEMBER

Maja juurde jõudes nägin oma naisukest mänguväljakul istumas. Täiesti külm ja tundetu. Ükski lihas tema kehas ei liikunud mind nähes. Juuksed olid valgeks värvitud.

Lapsed olid rõõmust pisarates, tundsin, et nad armastasid mind üle kõige. Nad tahtsid küprosele tagasi ja kurtsid, et neil on siin halb, ema hüsteeritseb nendega pidevalt ja nad tahavad minu juurde tagasi. Ma olin ka tol hetkel täiesti pisartes, nagu seda olin juba päris tihti alates selle aasta aprillist.

Ma ei oleks osanud arvata, et võin nii kergelt nutma hakata, seda veel 29 aastaselt. Pole vist kordagi nutma hakkanud lapsepõlvest saati. Nüüd aga iga väikse asja pärast hakkasid pisarad silmist jooksma. Piisas sellest, kui tuli meelde vaid mõni üksik fragment minu lastest, kui me olime koos mängimas või hõivatud igapäeva asjadega või kasvõi sõitsin mööda mõnest kohast, kus me koos olime või kasvõi märkasin mõnda eset, mis mu lastega seotud oli. Peale küprosele naasmist olin vist kuu aega lihtsalt kodus istumas ja töinamas. Suhtlesin lastega Skype’i kaudu, siis iga kord kõne lõpu poole hakkasin nutma koos tütrega. Poeg ei tahtnud eriti Skype’i kaudu suhelda.

Kaasaga oli kõik selge, ta oli juba keegi teine valitud või mõned teised romaanid juba vahepeal toimunud, mis oli tema näoilme kalgiks ja külmaks muutnud. Kõik tema hoiak kõneles sellest, et tal on uued kogemused ja uued plaanid ja hoopis teine elu, millest ma ei tea midagi ja see ongi see, mis teda minust kõigemmale positsioonile viib. Ma tahtisn midagi ette võtta selle olukorraga, kuid mis võiks olla tõhus vahend selle vastu, et teda üles-sulatada? Karjun talle näkku, et mul on kõik selge, et ta on mõne muu mehega vahekorras olnud ja ta on nõme lipakas ja alatu naine ja kõlbmatu ema ja... ja siis... mis siis? Siis tal ongi hea öelda, et nüüd on kõik läbi, sa süüdistad mind... Võibla ta seda ootabki, et minuga korraliku kriipsu peale tõmmata. Liiatigi olen nagunii valmis talle andestama, et tal on muid partnereid olnud selle aja jooksul. Ma armastasin teda nii väga, ma igatsesin neid hetki, kui meil oli hea koos ja me nautisime voodilugusid ja vabaaega.

Otsustasin teda hoopis meelitada ja kõigele vaatamata, nägu teha, et kõik on korras. Võibla see ongi hea, mõtlesin endamisi, et siis on tal omad vajadused rahuldatud ja puhkus läbi ja ta on valmis minu juurde tagasi pöörduma, et me saaksime meie perekonnaga edasi minna.

Võtsin siis asja rahulikult, ei rääkinud midagi suhetest, tegime lihtsalt rahulikult süüa kodus, rääkisin reisilugusid, laulsime lastega, jagasin kingitused kätte. Vaikselt tuju paranes. Sujuvalt kallistasin teda ja õhtul magasime juba ühes voodis.

RENDITUD PEREKOND

Mõne päeva möödudes tundus, et meil on kõik korras, ma üritasin siis juttu teha tagasitulekust. Kaasa oli kategooriliselt vastu. See tuli mulle üllatusena, sest ta oli valdavalt positiivses tujus nüüdolnud, ma teadsin teda, ta oli inmliku suhtumisega ja kerge leppima. Ta oli hoopis teiseks inimeseks muutunud. Justkui deemon oli talle sisse läinud.

Kaasal oli päris mitu asja selle peale kosta: "Ma ei lähe eales sinna tagasi kuradi kolkasse, mul on kõrini idiootidest ja palavusest ja... " Üritasin teda rahustada, et ok me võime ka migi teise koha valida elamisks, kuid siis ma pean midagi ette võtma, et kõik asjad ära siluda. Kaasale see ka ei meeldinud, Eesti olevat tema kodu olnud ja siia ta ka jääb. OK. Pakkusin siis viimaseks, et olen nõus eesti tagasi tulema. Kaasal oli selle peale tereve rida negatiivseid emotsioone: " Mul ei ole sind vaja kui sa oma suhtumist minusse ei muda ja selline nagu sa oled, pole mule sind tarvis ja..." Ja siis veel mõned süüdistused ja valed ja liialdused selle kohta, et ma ei ramasta teda, et ma käitun temaga labaselt, et mul ei ole raha.

Eriti riivas mind seel, et kaasa väite kohaselt peaks mul häbi olema, et kõik mis meil on, on ostnud minu ema ja me elame mu ema arvelt, et ma pole midagi väärt nagu mees ja pole võimeline perekonda üleval pidama. Seda oli nõme kuulda, esiteks selle pärast, et see oli vale, mida ta nii häbematult julges mulle näkku öelda. Teiseks oli sellele tülikas vastu vaielda. Kui ma alustaks vaidlemist, tähendaks see juba tõsist skandaali jälle, sest see on pikk jutt, mida ma peaksin põhjalikult seletama. Nagu juba kõik teavad oma kogemustest, on naistega vaidlemine väga raske, sest naise vaidlemise taktika on ülesehitatus emotsioonidel ja sõnade loopimisel mitte faktide käsitlemisel. Iga uus loobitud sõna sunnib sind mõnda muud asjaolu seletama või mõned teised väited ümber lükkama, mis muudab juba tavalise arutelu palaganiks.

Ema on tõesti toetanud meie perekonda, kuid osaliselt. Me elasime ema korteris, kuid korteri eest makssin mina. Ema tegi mõned kingitused lastele, kuid enamjaolt ostsin kõik mina. Küprosele kolides ma pidasin täielikult perekonda üleval, ema ei puutunud üldse asjasse.

Siin on üks punkt, mida ma kindlasit seletan oma pojale, kui ta suuremaks saab: Mees peab olema täielikult sõltumatu, ära lase teha endale annetusi, sest see annab võimaluse sinuga manipuleerida ja paneb su maine alla. Alati ürita kõik ise endale muretseda, et sa ei jääks kellegile võlgu. Enne, kui midagi vastu võtad, lepi kokku hind ja maksmistingimused.

Ühesõnaga kõik oli selge kaasaga, ta otsis iga hinna eest võimalusi, et munuga lahku minna. Küpros ei puutunud üldse asjasse, ei olnud mõted vaielda, ega tülitseda. See oli kõik fake. See oli lihtsalt ettekääne, et minuga kriips peale tõmmata. Samuti oli võlts ka tema käitumine minuga peale neid koos veedetud päevi. Ta suhtles minuga ja lubas oma keha kasutada vaid selleks, et mu emale näiks nagu ta tõesti on selle küprose pärast kannatamas. Ta oli ju sõltuv minu emast nüüd. Ema andis talle raha ja ta elas ema korteris. Ma uskusin siiski, et tal on mingid tunded minu vastu säilinud, kuid ma eksisin, need oli vaid seksualse tungiga seotud emotsioonid ja tavaline eesti mentaliteet, et miks mitte. Emale oli muidugi võimatu miskit seletada, ainuke mis ta selle peale kostis: "Ei ole hullu, küllap veel ära lepite." Kuidas me ära lepime, kui ta mulle otse ütleb, et miks sa nii kauaks siia tulid? 2 nädalat lihtsalt raiskad oma aega. Umbes,et sain perekonna niigi pikaks ajaks rendile võetud. Aeg oli lihtsalt oma pakid kokku pakkida ja kaotajana tagasi lõunasse asuda.

TAAS LAHKUMINE

Lahkumine ei olnud nii väga lihtne. Ma olin seest täiesti purustatud ja ma ei teadnud mis peale hakata selle olukorraga. Lapsed nutsid muidugi. Saime koos rõõmsalt aega veetud ja üksteisele nii lähedale, kui kunagi varem, meenutasile möödunud aegu, naersime ja nutsime koos. Õpetasin neile elust nii palju kui suutsin selle 2 nädala jooksul.

Naine oli hooliv ja hea, naeratas mulle armsalt. Ta tegi seda nii tõetruult, et ma ei saanudki aru, kas tõesti on ta supervaletajaks hakkanud või asi polegi nii hull, et kõik on veel võimalik. Ta ei olnud ju ennem üldse osav valetamises, teda ei huvitanud ka sellised trikid, ta oli otsekohene. Pigem vist ikkagi esimene variant, sest ta oli ennekõike õnnelik, et ma lahkun, see aitas tal hoolivat kaasat mängida.

Uksest välja astudes veel kiirelt meenuvad vestlused kassaga, et ta ei ole ühegi meest olnud selle aja sees, et tal väidetavalt polegi neid tarvis. Taksos veel meenuvad paljude teiste tüdrukute sarnased ütlused: " Ma ei tulnud siia küprosele selleks, et meest otsida, tulin lihtsalt, et puhata; Mul ei ole kedagi tarvis, mul on meestest juba kopp ees; Ma ei ole meestest enam huvitatud." Tüüpvaled. Muinasjutulised valed, ainult lapsed saaksid seda uskuma jääda. Üks naine nagu Diana seda on või mõnel muul tavalisel euroopa naisel on suht võimatu 6 kuud sugulise vahekorrata vastu pidada, isegi 6 päeva on tõsine katsumus. Rääkimata sellest, et igal normaalsel inimesel, vahet ei ole, kas mehel või nasel, tekib sugutung. Seda julgetakse ka eirata. Lihtsalt häbematud valed. Ühe sellisega olen ka vahekorras olnud, kes luulutsa aga, et tal meeste vastu huvi puudub ja peale vahekorda põhjendas seda sellega, et ta ei tahagi, kuid vahest lihtsalt juhtub.

Lennujaamas tuleb veel meelde sõnum kaasa telefonis, mida mul õnnestus lugeda juhuslikult: Dear! I sent you the money already. I miss you very much. Mingi Iirimaa number, minget nime pole lisatud. Ei usu, et see mingi viga oli. See oli arvatasti mingi neeger iirimaalt, kellega ta internetis tuttavaks sai ja siis sai temaga Tallinnas kokku. Mul on kahtlused neegri mehest tekkimas, sest ta korduvalt fantaseerinud neegriga vahekorrast ja suurest mustast peenisest. Tuleb meelde veel mingist vene tutvumisportaalist leitud vestlust mu naise ja mingi Jevgeni vahel, kus Jevgeni lubab mul molu üles peksta, kui mingid probleemid tekivad ja mu naine ei saa temaga kohtumisele minna. Tuleb meelde veel mu sõbra sõnum, et ta nägi mu naist ööklubis mingi mehega. Tuleb meelde veel, kuidas kaasa pidevalt saadab sõnumeid telefoniaga ja peidab telefoni selle juures. Tuleb meelde üksik pilt kuskil suhtlusportaalis, kus ta istub miniseelikuga mingi sportauto kõrvalistmel. Väike iiveldus tuleb peale.

Ilma mingisugu emotsioonideta lihtsalt suunan mõtted laste peale ja mõistan korraga, et ma suhtlen selle naisega ainult minu laste pärast. Veelkord veendun, et tuleb nägu teha, et kõik on ok, võibla see viib selleni, et kaasa ükskord ise annab lapsed minu kätte, sest nad on tema jaoks juba segavaks asjaoluks tema elus. Tuleb suhted kuidagi head hoida, et ta oleks nõus seda tegema

AEG LÄHEB

Kätte on judnud aasta 2013. Pole nagu midagi muutunud. Samad punktid nagu enne.
- Diana elab jätkuvalt minu lastega minu ema korteris.
- Ema maksab talle raha
- Suhted meie vahel pole soojemaks läinud, pigem vastupidi.
- Lapsed tahavad minu juurde, kuid kaasa pole lasknud seda neil teha isegi kasvõi paariks nädalaks.
- Endiselt igatsen lapsi ja võibla isegi rohkem kui ennem.

Üritasin siis Diana vanematele survet avaldada. Rääkisin nii isa kui emaga erinevatest kompromissidest, et tulgu tagasi või andu minu kätte lapsed kasvõi mingiks ajaks. Ema lubas rääkida, kuid isa käest sain korraliku vastulause: " Ise sa jätsid nad maha ja panid küprosele minema!"

OK. Tuleb midagi ette võtta, sest hakkab vist seda sorti kasvatus peale, et suunatakse lapsed minu vastu.

Ma sõidan eestisse tagasi. Vahet ei ole, mis saab, kas hävitan enda elu või saab miskit korda aetud. Planeerisin mu tagasisõidu 15.märtsiks, et saab paari kuuga otsad kokku tõmmata. Mul oli selleks ajaks autovaruosade pood tekkinud ja palju igasugu asju.

TAGASI EESTIS

Eesti tagsi jõudes ma ei olnud kuigi heas konditsioonis, olin tõsise põlvevigastuse saanud ja vavu liikusin. Korter oli pooleldi tühi asjadest, kui ma tagasi jõudsin. Ma andsin kõigile teada, et ma tulen päriseks eestisse tagasi, mille peale kaasa kostis, et kolib vanemate juurde. Ta oligi vist tõsi taga, kuid mind ei huvita, tehku mis tahab, tuleb kord maija lüüa.

Saime nädal aega koos elatud, siis naisuke pages koos lastega oma vanemate juurde. Naabrite käest sain pärast teada, et nad juba mitu kuud pole tegelt seal elanud. See ei olnud mul tegelikult superuudis, sest ma helistasin skype'i kaudu ja lapsed rääkisid, et elavad nüüd pidevalt vanavanematega koos. See olevat mingi veevärgi probleemiga seotud nende kodus. Lapsed rääkisid veel seda, et tütar magab vanaemaga ja poeg vanaisaga, ema aga magab kodus. Ma juba ennem taipasin, kus kodus ta magab - peigmehe kodus. Ei osanud lihtsalt arvata, et asi nii hull on, et nad on juba sealt välja kolinud. Kõige hullem veel asja juures see, et ema mul teadis sellest kindla peale, et ei rääkinud mulle tuhkagi, kui ma sellest juttu tegin, sai ta ülemäära pahaseks ja oli huvitatud, kes see rääkis sellest. Sain kohe aru, et see oli kokkumäng, kuid jätsin kommentaris endale.

Naine oli kuidagi teistsugune sel kohtumisel. Palju soojem, kui eelmine kord. Tal oli kuidagi ründava hoiaku maha võtnud, võibla ta tundis mulle kaasa mu põlve pärast. Toit oli laual olemas,  voodisse mindi kohe esimesel ööl ja ilma mingite probleemideta. Tegime juttu ka sellest, et ta oli juba asjad kokku pakkinud, kuid siiski lahkunud ei ole ja ootas mind kodus. Ta põhjendas seda nii, et ta ei tahtnud mind shokeerida oma lahkumisega, kui ma tulen ja kedagi kodus ei leia, kuid tahab ikkagi minna. Tol hetkel ta teenis ta kõvasti pluspunkte ja võitis tükikese austust minu silmis tagasi. See oli väga siiras ja asjalik jutt, igaüks pole selleks võimeline. Ta suutis oma emotsioonid taltsutada ja mõistusega situatsioonile läheneda. Samuti näitas sellega ülesse austust minu suhtes. Ütlesin talle tol hetkel vaid seda, et kui ta kodunt lahkub, siis tehku seda nii, et ma seda nägema ei pea.

Peale mu naise täieliku lahkumist viibisin veel 2 nädalat eestis, siis sõitsin tagasi küprosele. Plaan oli täidetud. Midagi oli muutunud, kuid kahjuks mitte kõige paremas suunas. Mul ei olnud mõtet eestis enam passida. Kõik oli selge. Ma ei saa mitte midagi parata. Vähemalt olin prii süüdistustest, nagu oleksin oma perekonna hüljanud mingi küprose pärast.

Nüüd oli terve maailm juba kokku varisenud. Hävitasin ära kõik eestis ja küprosel oli ka kriips peale tõmmatud. Sõitsin küprosele, sest ma ei osanud enam eestis elada, kõik tundus olevat võõras ja tobe. Otsisin mingit tuge. Küprosel olid vähemalt sõbrad ja pruudid olemas. Samuti oli äärmiselt nõme käia teise kodu akende all oma lapsi ootamas.

Sain oma kaasalt ka suguhaiguse see kord, see ajas ka tuju veits ära. Eriti tegi tuju halvaks see, et kaasa oli kukkunud mind süüdistama ja minu peale kisama, kui ma sellest juttu tegin. No jah, ma umbest sellist reaktsiooni ootasingi.

KARKUDEGA TRIPIMINE

See aasta sain ma kogeda seda, et alati võib olla hullem. Mul oli nr.1 missiooniks nüüd oma põlv korda saada. Kahjuks ei olnud see nii lihtne. Märtsis sai arsti juures seda taotud torgitud, kuid asi paremaks ei läinud. Tulin siis Juunis jälle eestisse, operatsioonile. Küprosel oli kole kallis see lõbu, 3000 eur. Mul sellist raha siis maksta ei olnud, kuna olin niigi mõnda aega rivist väljas.

See kord olin päris pikalt eestis, üle kuu aja. Sai siis lastega olla ja elu üle järgi mõelda. Lapsed tulid minu juurde kohe mitmeks päevaks, sest Dianal oli suvekuudel rohkesti tegemist, eriti just nädalavahetustel ja pühadel. Ta ei eitanud enam, et tal on mingid partnerid olemas ja tahab nendega väljas käia. Ma selle kohta mida halvustavt ei öelnud, ta oli juba omaette elu. Lootsin, et mõistame üksteist ja ta annab lapsed minu kätte päriseks.

Arvan, et kui ma siis oleks eestisse jäänud, olekski võibla niimodi juhtunud, kuid ma olin juba endamisi ühte asja otsustanud: eesti ma jääda ei saa. Asjale lisas hoogu veel see, et emaga olime väga pahuksisse läinud ja Juuli 2013 oligi viimane kord, kui temaga suhtlesime. Ta oli väga macho ja ei arvestnud minuga absoluutselt. Rohkete katseta tagajärjel otsustasin lihtsal mitte suhelda, sest see oli mulle kahjulik, ta tegi kõik mulle vastupidi. Tundus nagu tal oli täielik 0 respect minu vastu. Väga lihtne näide on raha maksmine kaasale ja korteri pakkumine, kuid neid on veel. Nagu näiteks täieliku info edastamine kaasale meie omavahelistest vestlustest, minust negatiivsete kommentaaride jätmine lastele, valetamine... Ta oli täielikult minu vaenlaseks muutunud.

ÜLLATALT SUUR ARMASTUS

Peale Juunit 2013 ma käisin vaid nädalaks ajaks eestis Novembris, et lapsi uuesti näha. Siis alles Mais 2014. Sisuliselt terve aasta jooksul kohtusime vaid 7-korral. Vaatamata sellele lapsed armastasid mind rohkem kui kedagi muud ja soovisid minuga koos elada.

Ausalt ma ei lootnudki, et see armastus jääb niimodi kestma. Ma ikkagi elasin laste südameis. Ma olin nende jaoks üks ja õige, nagu lootus  väljapääsuks, nagu valgus tunnelis. Nagu see, keda nad saavad usaldada ja loota minu peale, kellega nad saavad õnnelikult elada. Ikka ja jälle nad kurtsid, et nad tahavad minuga koos elada, et neil on emaga halb.

Tõesti oli lastel päris kehv elu, nad elasid naise vanematega ühes väikeses korteris, kus elas vanaema ka veel. 40 m2 korteris elas 6 inimest. Ema oli pidevalt ära, enamuse ajast veetis nendega vanaisa. Vanaisa on joodik ja varastas laste tagant raha. Korteris juhtusid pidevalt igasugused inetud lood...

Oli vaja tegutseda. Ma pidin laste ootused õigustama ja nende palvetele vastu tulema. Ma pidin miskit tegema mu laste tuleviku heaks. See armastus, mis on nemad mulle andnud ei saa jääda tasumata. Otsustasin kohtusse avalduse esitada, et laste üle otsustamise õigused endale saada.

Nüüd kohus otsustab meie saatuse üle. Igal juhul, isegi kui olen kaotaja, olen oma hinges puhas, sest olen teinud kõike minu laste heaks. Kõike, et kaitsta nende huve.